Peale sündmustiku kavandi ja stsenaarse kavandi on stsenaristi käsutuses väga palju töövahendeid, mis muudavad kirjutamise lihtsamaks. Üks neist on stseenikaardid – stseenide kirjutamine (märksõnade või lühikirjeldustena) indekskaartidele. Iga stseenikaart sisaldab infot ainult ühe stseeni kohta. Stseenikaardid kinnitatakse seinale või tahvlile ja need annavad selge ülevaate loo ülesehitusest. Stseenikaardid on soovitatav reastada vaatuste järgi, andes ühe rea esimesele, kaks teisele ja ühe kolmandale vaatusele (vaata allolevat joonist). Vahel rühmitatakse stseenikaadrid ka dramaturgiliste episoodide ehk sekventside järgi. 

NÄIDE 1. Stseenikaartide tahvel

Stseenikaarte on lihtne ümber paigutada, et välja töötada stsenaristi eesmärgiga paremini sobiv struktuur. Stseenikaardid reedavad tihti üleliigsed või puuduvad stseenid. Sisu detailsuselt jääb stseenikaart enamasti sündmustiku kavandi ja stsenaarse kavandi vahele – stseenikaarte, mis sisaldavad üksnes märksõnu, kasutatakse loo ülesehituse väljatöötamiseks; stseenikaarte, mille sisu on detailsemalt lahti kirjutatud, kasutatakse stsenaariumi kavandamise hilisemates faasides struktuuri viimistlemiseks ja rütmistuse parandamiseks. Enamasti sisaldavad stseenikaardid peategelase peamist eesmärki (ja sellega seotud konflikti) konkreetse stseeni raames. Samuti tuuakse tihti välja tegelaskuju arenguga seotud sammud. 

Stseenikaardi esimesse lahtrisse kirjutatakse ühe-kahe märksõnaga stseeni sisu (näiteks TAASKOHTUMINE, ARMUVALU, KÄTTEMAKS SAAB TEOKS vms). Järgnevatesse lahtritesse kirjutatakse stseenipealkirja info (tegevuskoht ja -aeg) ning stseeni sisu – stseeni keskne sündmus ning selle tähtsus dramaatilise põhiküsimuse (peategelase eesmärgi) ning peategelase arengu seisukohalt. 

Stseenikaarte ei nummerdata, sest neid tõstetakse sageli tahvlil ringi ja seega nende järjekord muutub.