Filmikunst

Režissöör kirjutab (pitchil sõnastatud) stsenaariumi teema ja sõnumi kohta uurimistöö. Uurimistöö pikkus ei ole rangelt määratletud, aga sellest peab selguma:

• Teema, ehk ainevaldkond, mida film käsitleb (sõnastatud ühe või kahe sõnaga). Enamasti on filmi keskmes üldinimlik teema nagu armastus, surm, vendlus, isatapp, reetmine, sõda, lootus, vms, mis on sõnastatav ühe sõnaga. Vahel on teema veidi täpsem, nagu keelatud armastus, lapse surm, vms ja sellisel juhul ei piisa ühest sõnast. Teema lihtsamaks sõnastamiseks tuleks küsida, mille kohta saab tegelane ja/või vaataja teose lõpus õppetunni?  
  
• Teema avaldumine ja võimendamine. Mis moodi on teema seotud peategelase arengukaarega/polaarsusega ja õppetundidega, mille tegelane teose jooksul saab? Mis moodi teema filmis avaldub, milliste (visuaalsete) vahenditega seda tugevdatakse ja vaatajale meelde tuletatakse? 
  
• Temaatiline kontrast, ehk teoses kesksele teemale antavate vaatenurkade või väärtushinnangute konflikt. Millised (üksteist välistavad) vaatenurgad teemale üksteisega teoses võitlevad? Kõige lihtsamal juhul antakse teemale hea/halb hinnang. Surm on hea, see on loomulik osa elust, või surm on halb, see on haigus, mis tuleks hävitada. Lootus on hea ja hoiab meid elus, lootus on halb ja võib inimese hukutada.
  
• Tees/antitees (ingl thematic statement), ehk teoses (enamasti dialoogis) sõnastatud vaatenurgad teemale, mis teoses proovile pannakse (näiteks „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus“, või „Lootus on hea asi. Võib-olla isegi parim asi üldse. Ja ükski hea asi ei sure kunagi.“ viimase antitees on „Lootus on ohtlik asi. Lootus võib inimese hulluks ajada.“) Tees võib olla sõnastatud päris teose alguses, pannes vaataja sellele aktiivselt kinnitust otsima, või alles teose lõpus, kui see kinnitust leiab või ümber lükatakse. 
  
• Metafooristseen või -kaader, mis annab edasi teose teemat.
  
• Näited filmidest, mis on sama teemat varem käsitlenud ja autoritest, kelle jaoks see on nende loomingut läbiv teema.
  
• Sõnum, ehk õppetund vaatajale (sõnastatakse ühe lausena, mis kindlasti sisaldab ühe-kahe sõnana teose teemat). Ka peategelane võib saada sama õppetunni, kuid ei pruugi – sageli jäävad traagilised tegelased teose lõpus õppetunnist ilma ja üksnes vaataja näeb, mida peategelane oleks pidanud sündmustest õppima. Sõnum ei ole alati raputav vaataja maailmavaadet muutev õppetund, vaid võib olla lihtsalt seda kinnitav või suunav kogemus – kõige lihtsamal juhul on sõnum teose lõpus domineeriv vaatenurk või (väärtus)hinnang teemale. Negatiivse arengukaarega peategelase puhul saab sõnumi sageli sõnastada hoiatusena. 
  
• Miks maailm vajab seda filmi? Kas väärtused, mida film endas kannab, on mingil põhjusel eriti aktuaalsed?