Üldised montaažipõhimõtted
Enne kui liikuda konkreetsete montaaživõtete juurde, tuleks anda ülevaade kogu monteerimisprotsessi valitsevatest põhiprintsiipidest. Monteerimise “reeglid” on kõige selgemalt üles märkinud Edward Dmytryk ja Walter Murch, kelle lähenemised küll kohati kattuvad, kuid rõhuasetused või “prioriteedid” on mõneti erinevad. Laias laastus võib Dmytryki reegleid lugeda tehnilisteks juhtnöörideks, Murchi põhimõtteid aga sisuliseks hierarhiaks.
Filmi ülesehitus montaažis
Valmis film koosneb hulgast episoodidest (sequences), mis vastab nt raamatu peatükile või stseenile näidendis. Igal episoodil on laias laastus algus, keskpaik ja lõpp, ehkki need ei ole episoodis nii selgelt eristatavad kui filmis tervikuna. Iga episood omakorda koosneb stseenidest. Stseeniks loetakse ühel ajal samas lokatsioonis aset leidvat osa loost, ükskõik kui lihtne või keeruline see on. Asukoha muutudes algab uus stseen. Stseenid koosnevad lõigetest ehk eraldiseisvatest filmijuppidest. Nii nagu episood võib koosneda ühest või enamast stseenist võib ka stseenis lõigete (kaamerapositsioonide) arv väga palju varieeruda. (Dmytryk 1984: 3,4)
Lõige vs lõige
Filmis on “lõige” 24 korda sekundis. Iga uus kaadrik on nihkes eelnevast. See nihe on lihtsalt piisavalt väike ja kiire, et vaataja tajuks seda ühtlase liikumise, mitte 24 erineva kontekstina sekundis. Kui aga nihe on piisavalt suur, sunnib see meid ümberhindama uut kujutist uue kontekstina. Imekombel ei valmista see vaatajatele enamasti probleeme. Raske on aga vastu võtta selliseid nihkeid, mis ei ole ei vaevumärgatavad ega ka täielikud: nt lõige üldplaanist tsipa lähemasse plaani, mis jätab kaadrist välja nt ainult näitleja jalalabad. Uus kujutis toob selgelt kaasa muutuse, aga ei ole piisavalt erinev eelnevast, et panna meid konteksti ümber hindama. Ei toimu liikumist ega konteksti muutust ja see tekitab vaatajas lahkheli – hüppe – mis on suhteliselt ebameeldiv. (Murch 2001: 6,7)
Filmi katkendlikkus
20. sajandi alguses tehtud avastus, et teatud lõiked toimivad, tõi üsna peagi kaasa avastuse, et filme saab üles võtta katkendlikult, filmid olid vabad nii öelda aja- ja ruumi ahelikest. Kui filmide ülesvõtmiseks oleks vajalik aja ja koha ühtsus, nagu teatris, oleks filmikunst piiratud päris kitsa võimalike teemaderingiga. Kuid filmis valitseb fragmentaarsus, sellest lähtuvad otsused igas filmitegemise etapis. Isegi, kui kõike oleks võimalik filmida samaaegselt, oleks väga raske teha pikki katkematuid kaadreid nii, et kõik vajalikud elemendid iga kord töötaksid. Lisaks praktilistele- ja mahukaalutlustele võimaldab katkendlikult filmimine valida ka parima kaamerapositsiooni igale emotsioonile ja hetkele loos, mis kumulatiivselt saavutavad montaažis suurema mõju. Kuid lõikamine on enamat kui mugav viis saavutada katkendlikus materjalis järjepidevus. Lõikamises on iseeneses, oma paradoksaalse äkilisuse jõuga, positiivne mõju filmi loomisele. (Murch 2001: 7-9)
Walter Murch’i väärtuste hierarhia
Murch alustab üldprintsiibiga, mida võib laiendada kogu filmitegemise protsessile. Püüa alati teha kõige enamat kõige vähemaga. Katsu avaldada vaatajale suurimat mõju vähima võimaliku elementide arvuga ekraanil. Sest selleks, et haarata vaataja kujutlusvõimet, on vihje alati mõjusam kui ekspositsioon. Kui panna palju auru detailide rohkuse saavutamisse, siis teatud punktist alates muutub publik kaasosalisest pealtvaatajaks. Lõigete rohkus ei tee filmist head filmi või montaažist head montaaži. Tihtilugu on raskem otsustada, kus mitte lõigata. Söötes vaatajale liiga täpselt, liiga selgelt, liiga sagedalt ette, millele ta mõtlema või keskenduma peaks, tunneb ta lõpuks ahistust ja vastumeelt. Vaatajale tuleb anda võimalus ise lugu enda jaoks kokku panna. (Murch 2001: 15, 16)
Järgnevalt esitab Murch hea lõike kuus kriteeriumit, tähtsuse järjekorras olulisemast vähemolulisema poole. Need ettekirjutused põhinevad monteerija kesksele mõttekäigule, millega ta asetab end vaataja kohale. Mida publik ühel või teisel hetkel mõtleb? Mida publik vaatab? Millest sa tahad, et nad mõtleksid? Millele nad peaksid mõtlema? Ja loomulikult – mida sa tahad, et publik tunneks? (Murch 2001: 21)
Hea lõige:
- on tõene hetke emotsioonile;
- viib lugu edasi;
- leiab aset hetkel, mil see on rütmiliselt huvitav ja “õige”;
- austab nn “silmajoont” (eye trace) – st ei lõhu vaataja tähelepanu fookuses oleva elemendi asukohta ja liikumist kaadris;
- austab “planaarsust” ehk kolmedimensioonilist ruumi, mis on jäädvustatud kahedimensioonilisele lindile;
- austab kolmedimensioonilist järjepidavust ruumis – kus paiknevad tegelased ruumis ja üksteise suhtes. (Murch 2001: 18)
Emotsioon on see, mida tuleks säilitada ükskõik, mis hinnaga. Kui montaažis on kunagi vaja midagi ohverdada, siis emotsiooni tuleks säilitada lõpuni. Liikuma peaks ohverdustega ükshaaval nimekirjas alt üles. Esimesed kaks väärtust selles nimekirjas on suurema kaaluga kui kõik ülejäänud kokku ja emotsioon allutab kõik viis ülejäänut. Emotsioon, lugu ja rütm on omavahel väga tihedalt seotud ning käivad enamasti koos. Sidemed alumise otsa väärtuste vahel on märksa nõrgemad. Kui emotsioon on õige ja lugu areneb huvitavalt, õiges rütmis, siis enamasti vaataja ei märka probleeme silma liikumise, “lavasuuna” (Stage line) või ruumilise järjepidavusega. Üldine reegel on seega, et kui nimekirja esimene ots on hästi kaetud, võtab see tähelepanu ära nimekirja alumise poole probleemidelt. Kui nt silmajoon (4) on õige, siis see hajutab probleeme lavasuunaga (5). Kuid vastupidine ei kehti. St kui lavasuund (5) on korras, aga silmajoon (4) ei klapi, siis lõige ei tööta. (Murch 2001: 18-20)
Edward Dmytryk’i montaažiprintsiibid
Nagu ennist mainitud, ei paku Dmytryk’i montaažipõhimõtted väärtuste hierarhiat, vaid üldiseid printsiipe, mida vastavalt olukorrale meeles pidada.
1. Ära kunagi lõika ilma hea põhjuseta
Monteerija peab teadma, milline kaader edastab parimal viisil seda inot, mida parasjagu on vaja edastada. Kaadriga tuleks püsida nii kaua, kui see on parim võimalikest kaadritest seda osa loost jutustama. Lõigata tuleks sel hetkel, kui mõni muu kaader täidaks stseeni eesmärke paremini. Nt. lõigata lähiplaani, et tuua esile reaktsiooni intensiivsust. Samas, lähiplaanide kuritarvitamine, st lõikamine lähiplaani hetkel, kui see ei ole stseeni emotsiooni jaoks vajalik, on ühtegu nii raiskamine kui ka vähendab järgnevate lähiplaanide mõjuvõimekust hetkel, kui neid tõesti vaja on. Sama kehtib ükskõik, mis efekti kohta. Ühesõnaga, ainuke õige põhjus lõigata on selleks, et stseeni paremaks teha. (Dmytryk 1984: 23, 25)
2. Kui pole kindel, mis kaadrikul täpselt lõigata, tee lõige pigem paar kaadrikku hiljem
Enamasti tunneb monteerija instinkiivselt ära, mil on õige hetk lõigata, kaadriku pealt. Kuid juhul, kui puudub kindlus, tasub lõigata väikse varuga. Hiljem läbivaatusel on alati võimalik paar kaadrikku maha võtta, aga kui ruumi lõikele on jäetud liiga vähe, muudab see vaatamise hüplikuks ja raske on tervikut adekvaatselt hinnata. (Dmytryk 1984: 23, 26)
3. Alati kui võimalik, lõika liikumisse
Ehkki on kindlaid erandeid, annab liikumise pealt lõikamine reeglina kõige sujuvama ning märkamatuma lõike. (Dmytryk 1984: 27)
4. “Värske” on parem kui “vananenud”
Juhul, kui on valik, kas pikendada eelneva kaadri lõppu või järgneva kaadri algust, tuleks eelistada järgneva kaadri algust. Kui eelnevas kaadris on tegevus juba lõppenud, pole reeglina põhjust sinna passima jääda, vaid tuleks liikuda järgmisesse kaadrisse. Kui tolle järgneva alguses on ka “tühja” aega enne kui tegevus algab, siis on vaatajal vähemalt, mida seniks uurida – uus keskkond/kontekst. Tutvustavad keskkonnakaadrid/aadressplaan ja staatilised kaadrid tuleks paigutada episoodi või stseeni algusesse, et seejärel looga hoogsalt jätkata, või lõppu. Niiet, kui on valik, kas näidata midagi, mida vaataja on juba näinud, või anda talle võimalus kogeda uut, vali uus. (Dmytryk 1984: 37)
5. Kõik stseenid peaksid algama ja lõppema jätkuva tegevusega
Stseeni alguses peaks näitleja olema juba tegevuses, liikumises, et stseenis oleks esimesest hetkest peale “elu sees” ja vaataja tajuks nähtut kui fragmenti jätkuvast elust, mitte kui lavastatud stseeni. (Dmytryk 1984: 38)
6. Eelista lõigates õigeid väärtusi õigele klappivusele
Kui stseeni kulg nõuab mingit lõiget selleks, et lugu parimal võimalikul viisil edasi viia, siis selle lõike peab tegema sõltumata sellest, kas liikumised ja paiknemised klapivad. (Dmytryk 1984: 44)
See punkt peegeldab Murch’i prioriteetide hierarhiat. Dmytryk kinnitab samuti, et kui lõige vastab stseeni vajadustele, st on emotsionaalselt ja looliselt õige, siis enamasti ei pane vaataja tehniliselt ebakorrektset lõiget tähele.
7. Kõigepealt sisu, siis vorm
See punkt räägib ilmselt ise enda eest. Dmytryk võtab selle kokku tuletades meelde, et head filmid, ükskõik, mis vormis, peegeldavad meile seda, mida tähendab olla inimene. Kui filmis puudub see inimeseks-olemise kese, ei päästa seda ka kõige täiuslikumaks lihvitud tehnika. (Dmytryk 1984: 145)