Fantastilised elukad tõid kinolinale taas maagiat

FILMILEHT

Kommenteeri

Linda-Liis Laikoja

„Fantastilised elukad: Grindelwaldi kuritööd“ on põnev järg filmile „Fantastilised elukad ja kust neid leida“, sedapuhku täiesti uute seikade ja nii mõnegi uue tegelasega. Film, mis on omakorda eellooks Harry Potteri saagale, paelub samamoodi oma maagiaga, kuid tuleb tõdeda, et teine osa jäi esimesele osale alla.

Kui esimene film juhatas meid sisse uude saagasse ja tegi meid tuttavaks filmi peaosalistega, siis teine osa keskendus rohkem Grindewaldi võimuhaaramisele. Samuti on filmis võimalus näha ka kõigi Potterhead’ide rõõmuks Dumbledore´i ja meie kõigi lemmikkohta Sigatüügast.

Filmi suureks plussiks on näitlejate valik. „Fantastilistes elukates“ teeb väga hea rolli Eddie Redmayne Newt Scamanderina. See, kuidas ta suudab mängida häbelikku võlurist loomafriiki, on lausa vapustav. Samuti Jacob Kowalskit kehastanud Dan Fogler sai taas hakkama vägeva rolliga, tuues ekraanile vahvat huumorit kogu loo vältel –  seda nähes  tagus pidevalt peas mõte, et millal teda kinolinal jälle näeb. Paraku Grindelwaldi kehastanud Johnny Depp, kes muidu on tuntud kirevate rollide poolest, kadus selles filmis justkui ära. Roll ise oli väga hästi mängitud, aga üllatust pakkuvast särtsust jäi miski puudu. Sama oli ka Tinat kehastanud Katherine Waterstoniga, kes hajus filmis kuidagi tahaplaanile. Üllatajaks oli aga Zoë Kravitzi poolt mängitud Leta Lestrange, kes jättis filmis väga salapärase mulje ning tõi sellega loosse põnevust juurde.

James Newton Howardi loodud filmimuusika on lausa nõiduslik. Ka Harry Potteri filmidele muusika kirjutanud Howardi muusika aitab väga hästi kaasa meeleolu tekkele ja maagia loomisele.

Üle ega ümber ei saa ka eriefektidest, mis on selle loo puhul väga olulised. Filmis leiti efektidele õiged lahendused, midagi ei olnud liiast ning filmi vaadates ei mõelnud kordagi sellele, et see kõik on tehislik. Kaameratöö on lahendatud oskuslikult ning kasutatud võtteid, mis tekitasid realistliku kohaloleku tunde. Näiteks stseenis, kus Queenie (Alison Sudol) kõnnib vihma käes ja meie näeme seda ülaltvaates, vaataja justkui jalutaks temaga kaasa ja liguneks samamoodi vihmas.

Süžeeliselt olid filmis aga mõned asjad, mis jäid segaseks. Näiteks esimese osa lõpus kustutati Jacobi (Dan Fogler) mälu ära, et ta ei mäletaks midagi võlumaailmast, aga teises osas väitis ta, et loits ei toiminud ja ta mäletab kõike. Paraku jäi selline ebajärjekindel võte aga häirima. Filmi stsenaarium erines osaliselt J.K.Rowlingi romaanist. Näiteks selgus filmis, et Dumbledore’il on veel ka teine vend, aga Potteri raamatutes, kus tegevus toimub aastaid hiljem seda ei mainita, jääb mulje, et see lisandus ei klapi siiski tervikuga.

Kuna „Grindelwaldi kuritööde“ näol on tegemist killukesega tervikust, siis on filmi raske hinnata üksiku loona, pigem tahaks teada, mis saab järgmiseks. Ilmselt tekitabki filmitegija tahtlikult vaatajas nälga, jättes lõpplahenduse lahtiseks. Mis siis ikkagi juhtub Grindelwaldi ja tema liitlastega? Kas tuleb sõda?

 Esimene film seadis lati nii kõrgele, et teine osa lihtsalt ei küündinud selle tasemele. Lugu ise oli ju põnev ja oli aru saada, mida sooviti filmiga saavutada, aga midagi jäi puudu. Rowlingule omane süngus oli olemas, aga ootusärevusest ja hirmust jäi otsekui väheseks. Näitlejad tegid tegelikult ju head rollid, ka kaameratöö ja eriefektid aitasid kaasa, aga stsenaarium ise jäi nõrgaks. Pärast filmi ei olnud seda külmavärinaefekti, mida Potteri-filmid ja ka selle saaga esimene osa pakkusid. Seega jäi film alla sarja esimesele osale. Kindlasti on see siiski vahva filmielamus kogu perele ning kõik suuremad ja väiksemad fännid leiavad sealt selle oodatud maagia.


Lisa kommentaar

Email again: