Emotsionaalselt värskendav „Põleva tütarlapse portree“

FILMILEHT

Kommenteeri

Pilleriin Raudam

Screen Internationali kriitikute programmis linastuv ning PÖFFil kaks saalitäit välja müünud „Põleva tütarlapse portree“ on Prantsuse ajaloodraama, milles rullub lahti kahe naise armastuse lugu. Rahva suur huvi on igal juhul põhjendatud – film on end juba tõestanud Cannes’i filmifestivalil, kus pälviti Queer-Palmioks ning parima stsenaariumi auhind. Kindlasti on ka film ka PÖFFi favoriitide seas. Ja tõepoolest, „Põleva tütarlapse portree“ on hea vaheldus filmidele, mis kubisevad efektikaadritest, kuid milles jääb vajaka sisust. Selliseid küsitavaid filme võib sel aastal PÖFFi kavast paraku rohkelt leida. „Põleva tütarlapse portree“ aga eristub selgelt oma stiilipuhtuse ning paeluva süžee poolest.

Film jutustab noorest naisest Marianne’ist, kes kutsutakse saarele maailma naist nimega Héloïse. Viimase emal on väga konkreetne soov – saada Héloïse’ist maal Milanos elava jõuka kosilase jaoks. Héloïse aga keeldub poseerimast ning Marianne saab ülesande teda salaja maalida.

Žanriliselt liigitub Céline Sciamma kirjutatud ning lavastatud film nii ajaloo, draama, erootika kui ka LGBT alla. Tuleb tõdeda, et erootikat filmis just palju pole ja see ei üllata, sest enamikus LGBT-filmides käiakse seksistseenidega ettevaatlikult ümber (meenub näiteks „Call Me By Your Name“). Ja seda millegipärast eriti siis, kui tegemist on naisi käsitleva LGBT-filmiga. Sciamma lahendab erootilise iseloomuga stseenid väljapeetult ning see filmi puhul just kütkestabki. Näeme kahte tegelast teineteisele avanemas ning nendevahelist sidet iga hetkega tugevnemas.

Režissöör Sciamma on loo peategelasteks paigutanud kaks naist, mis praeguses maskuliinsusele kalduvas maailmas mõjub värskendavalt. Kuid lisaks kahele peategelasele – kinnisele ja müstilisele Héloïse’ile ning teda maailma saabuvale Marianne’ile – saadab neid toatüdruk Sophie. See pole pelgalt armastuslugu, vaid ka kolme naise sõpruse lugu. Niisugune üksteise toetamine mõjub südantsoojendavalt ning tuletab meelde, et naiste vahel, olgu ükskõik mis sajand, valitseb alati teatav solidaarsus ning mõistmine.

„Põleva tütarlapse portree“ kulgeb rahulikult ja maaliliselt. Marianne’i ja Héloïse’i armastus põleb aeglaselt ning madala leegiga ja see põimib vaataja aina enam loosse sisse. Põimib, kuni pole enam väljapääsu. Armastuslugu kulmineerub hingetuks tegeva stseeniga ning kinost välja jalutades on südames ülevus, nagu oleks ise just ühe suure tunde läbi elanud. Pastelne ja muinasjutuline, sekka rohkelt loodust – just selliselt võiks filmi visuaalse poole kokku võtta. „Põleva tütarlapse portree“ eristub oma minimaalsuse ja naturaalsusega. Huvitavad karakterid on paigutatud usutavasse, kuid lihtsasse keskkonda ning see võimaldab vaatajal keskenduda loole endale.

„Põleva tütarlapse portree“ sisaldab rohkelt eri žanreid ning kõnetab seetõttu eri tausta ja eelistustega filmivaatajaid. Film mõjub tänavuse PÖFFi kavas värskendavalt ning jääb tugevaid emotsioone pakkudes kindlasti pikemaks ajaks meelde. Sobib kõigile, kes soovivad minna kinno elamuse järele.


Lisa kommentaar

Email again: