„Bombay roos“ – sõna otseses mõttes maaliline vaade elule Mumbais

FILMILEHT

Kommenteeri

Joonatan Vahar

„Bombay roos“ on India naisrežissööri Gitanjali Rao järjekordne visuaalne ja narratiivne maiuspala. Film on juba varem sel aastal suutnud festivalidel paar auhinda võita ja on nüüd läbi PÖFF-i ka Eestisse jõudnud.

Kuigi film võib tunduda mõnele aeglasevõitu, üleliia pungil visuaalsest ja akustilisest sümbolismist ja väga absurdne, tihti meelega, on selle sõnum südamlik, progressiivne, kuid ka natuke kurvameelne.

Filmis on meeletul hulgal tegelasi ja igaühel neist on jutustada oma lugu. Juba alguses poetatakse vaatajale väikeseid inforaasukesi, mille meeldejätmine end filmi jooksul mahlaselt ära tasub, kui paljude tegelaste saatuseniidid üllataval viisil kokku jooksma hakkavad. Aga kui pidevalt tähele ei pane, siis võib järg käest libiseda, sest film vahetab tihti perspektiivi, soovides käsitleda võimalikult palju probleeme erinevatest vaatenurkadest.

Loo üks peategelane on Kamala, noor hindu neiu, kes noorema õe ja invaliidist isaga on põgenenud Bombaysse (nüüd tuntud kui Mumbai), et Kamala sunnitud abielu küüsist päästa ja uus elu leida. Teine on Salim, muslimist noormees, kes on väga südamlik, aga kelle moraal on keerukate olukordade tõttu kannatanud. Kamala soovib uut ja vaba elu, tihti unistades keelatud armastusest ja kõikide murede eest ära lendamisest. Salim leiab end aina hädisematest ja hädisematest situatsioonidest, kuid sisimas soovib ta olla tugev ja rikas matšomees nagu üledramatiseeritud superstaarid Bollywoodi filmides, kes alati pahadele vastu lõugu annavad ja oma kallima päästavad. Aegamisi Kamala ja Salim armuvad ja see kõik saab alguse roosidest.

Filmi teised tähtsad rollid on Kamala noorem õde, Tara, tema kurttumm sõber ja Tara inglise keele õpetaja, kes on üks toredamaid tegelasi filmis tänu oma naljadele ja ka südamliku loo tõttu. Tema kasvatabki aias roose ja aitab tahtmatult kokku tuua Kamala pere, Tara sõbra ja ka Kamala ning Salimi. Roosid on ka justkui omaette tegelased ja me näeme üllatavalt palju filmi tegevusest esmaisikus, läbi rooside „silmade“.

Film mängib palju vaataja ootustele, eriti kui oled varem Bollywoodi filme näinud. Tihti parodeeritakse sealsete filmide stereotüüpe, kuid samas näidatakse üles armastust India kultuuri ja rahva vastu. Muidugi ei tähenda see, et film kardaks olla poliitiline. Lugu toob esile väga tõsiseid probleeme, olgu tegu hindude ja islamiusuliste vaheliste konfliktidega, lapstööjõuga, naiste kohtlemisega, korruptsiooni või tsensuuriga. Film ei anna probleemidele kindlat lahendust, pigem paneb see nendele probleemidele mõtlema. Näiteks lapstööjõud pole töötades ilmselgelt parimates tingimustes, aga valitsus, kes proovib lapstööjõu kasutamist vähendada, on täis korrumpeerunud politseinikke, kes lapsi hirmutades taga ajavad, et nad kinni püüda ja ümberõppeasutusse viia. Kumbki pool pole täiuslik, kuni ei tagata inimese heaolu.

Tugev rõhk on filmis helil ja muusikal. Helidisain on suurepärane ja samuti muusikavalik, mis alati sulandub hästi loos parasjagu toimuvasse ja selle meeleolusse. Tihti tuleb muusika kas tänavalt ja seal muusikat mängivalt rahvalt, kes parajasti pidutseb, vinüülplaadilt või telekast – alati suudetakse see looga integreerida. Filmi muusika võib väga meeldida neile, kel kas või väikegi huvi idamaise muusika vastu.

Kuna tegu on animatsiooniga, siis on väga tähtis osa visuaalil. See on üldjuhul suhteliselt hea. Stiil on lihtne ja maaliline ning muutub pidevalt, kui fookus tegelaselt tegelasele nihkub ja kui tegelased fantaseerima hakkavad. Kamala näeb kõike väga poleeritud ja traditsioonilises, kuid fantastilises stiilis. Salim näeb tihti asju sellises stiilis, nagu on suurem osa filmist, aga tegelaste välimus ja monteerimise stiil on väga üle dramatiseeritud ning Bollywoodi action-filmide laadis. Tara õpetaja näeb kõike mustvalge ja vanamoodsana, nagu olid asjad tema nooruses, ning roosid näevad kõike esmaisikus läbi roospunaka kuma.

Vahel on tunda probleeme stiili hoidmise ja kaadrisagedusega. Lugu ennast puudused eriti ei häiri, sest narratiiv on kogu aeg huvitav. Muidugi, kui olla Disney, Don Bluthi või Miyazaki toodetud poleeritud animatsiooni armastaja, hullumeelne kõrge kaadrisagedusega sakuga-fänn või tulihingeline arthouse’i jumaldaja, võib film väikese pettumuse valmistada, aga tuleb meeles pidada, et filmi kallal töötas 60 kunstnikku tervelt poolteist aastat ja tulemus on üllatavalt hea. Siiski soovitan hinnata filmi pigem loo ja sõnumi pärast, sest visuaalselt ei paku film midagi, mida poleks varem loendamatuid kordi lühifilmides silmatorkavamalt tehtud.

Filmi tugevaimad küljed on kirju tegelaskond, asjakohaste probleemide tõstatamine, vapustav muusikavalik ja sagedased narratiivsed üllatused. Kui on vähegi huvi India kultuuri ning idamaise animatsiooni ja filminduse vastu, siis vastab „Bombay roos“ usutavasti ootustele ning võib oma sarmiga ka paar head naeratust välja teenida.


Lisa kommentaar

Email again: