Aivo Jääger 1993-2019

FILMILEHT

Kommenteeri

5. märtsil lahkus meie hulgast montaažirežissöör Aivo Jääger. Raske haigus viis noore lootustandva filmimehe tema suurte tegude künnisel. Aivo lõpetas 2017. aastal BFM-i ja jõudis talle antud lühikese aja jooksul monteerida palju filme ning töötada õppejõuna oma alma materis. Ees ootas magistriõpe mainekas Suurbritannia National Film and Televison Schoolis. Järgnevalt pakume lugeda järelhüüet, mille on koostanud Aivo koolikaaslased.

Järgnevad mõttekillud on kokku koondatud Aivo koolikaaslaste, kolleegide ja sõprade abiga. Suured tänud kõikidele, kes võtsid aega meiega oma mälestusi jagada.

 Aivo Jääger - poeg, vend, kaitseliitlane, tudeng, õppejõud, filmitegija - meie capo generale ja sõber. 

Me jääme igatsema Aivo veidrat, kuid elurõõmust kiirgavat naeru, mida kuuldes ei pääsenud ka ise itsitamast. Me jääme igatsema Aivo samme Jaak Lõhmuse loengutes, kui ta pidevalt projektsiooni ja kinosaali vahelisest trepist üles-alla jooksis või seda tummist kolksatust, millega ta kinosaalis mõne olulise stseeni ajal oma telefoni kuskile istmetevahelisse vortexisse ära kaotas. Me ei unusta eal tema neoonvärvides üleriideid, mis paistsid juba kaugelt silma, ega tema pidevast failide renderdamisest undavat sülearvutit.

Ega  muidugi ka seda Co-marketi kanakintsu lõhna, millega tema lõunasöök meie loenguruume kostitas. Ja kui tegime pahandust... Ja pahandust me tegime… oli Aivo alati see, kes meid lõpuks maa peale tagasi tõi. 

Meil kõigil on oma erinevad värvikad lood ja seigad Aivost, aga koos jääme mäletama neid kordi järjekordse loengu alguses, kus meie õppejõud soovis näidata meile mõnda õppevideot, kuid  tehnika, justkui meelega, seda ei lubanud. Ja korraga kõlas üle ruumi mitme inimese suust appikarje: „AIVOOOO!“. Ja nagu naksti oli Aivo püsti ja nagu naksti oligi probleem lahendatud. 

Loomulikult ei olnud Aivo lihtsalt meie kursuse arvutitehnik. Ta oli õlg, millele sai alati toetuda, mille najal inimesed julgesid kurta, vahel ka nutta, kui mingi häda end sügavale hinge oli pressinud – sest Aivol olid alati inspireerivad ja julgustavad sõnad varnast võtta. Ta hoidis nii mitmeidki meist selle kolme aasta jooksul, ja kauemgi, jalul. Aivo oli inimene, kes ei jätnud kunagi, mitte kunagi, kedagi hätta. 

Ta ei kartnud raskena tunduvaid asju, sest ta oskas suurelt mõelda, näha suurt tulevikku,  suurt potentsiaali, teha suuri plaane ning julgustas seeläbi oma sõpru alati ambitsioonikalt edasi liikuma. Sest Aivo uskus meisse. Aivo uskus oma kursusesse, rohkem, kui keegi teine.

Ja kuigi Aivo oleks võinud pärast Balti Filmi- ja Ehituskoolist saadud oskuste omandamist otse Kellusse õppejõuks minna, otsustas ta võtta ette midagi, mida mitmed meist ilmselt ka pärast oma esimest täispikka mängufilmi ei julgeks ette võtta. Ta võttis suuna Euroopa kõige prestiižsema filmikooli poole, olles ise alles paar aastat tagasi esimest korda Soomes käinud. Ja ta sai sinna sisse – kooli, kuhu saavad sisse ja kust tulevad välja vaid oma eriala parimad - meistrid. 

Aivo ei otsinud kunagi põhjuseid, miks midagi mitte teha. Iga uue väljakutse saabudes  heitis ta kõrvale “kas peaks või ei peaks” kõhklused ja hakkas kohe pihta - täie pauguga. Ta ei kartnud midagi. Tema jaoks oli kõik võimalik. 

Aivo oli läbipaistev mees. Me nägime teda täpselt sellisena nagu ta oli ning see lõi meie vahele tohutu usalduse. Temaga sai rääkida nii nagu asjad olid. Ja ka tema rääkis alati meiega nii nagu asjad olid - vabalt ja filtrita. Ta oli alati elujaatav ja see on miski, mida me kõik peame endale oma halvematel päevadel meelde tuletama. Aivol ei olnud kerge, kuid ikka ja alati nägi ta asjade helgemat poolt.

 Aivo on meile eeskujuks väga mitmel viisil ja nii nagu tema on meid inspireerinud, peame ka meie alati sihtima tähtede poole ja oma teel püsti aitama need, kes on oma teekonnal komistanud, sest nii teeks ka meie Aivo. 

Meie kursuse vaimne juht ja õpetaja Elen Lotman, kes ei saa kahjuks meiega täna siin olla, palus omalt poolt edastada järgmised read: 

Kuigi kõik inimesed on kellegi jaoks asendamatud, siis just Aivole mõeldes tuleb esimesena pähe sõna “asendamatu”. Aivo oli nii paljut korraga - kursusevanem, tudengiaktivist, monteerija, projektsionist, dekoratsioonivõlur, õpetaja, sõber ning liim, mis sidus kõiki neid elemente kokku.  Ja seda tundsid ka tema kaasõpilased, kes on tema kohta ülikooliajal kirjutanud nii: 

“Ta hoolib kõige rohkem meie koolist ja kooli inimestest ning veedab ööd ja päevad töötades, et saada parimaks filmitegijaks! Ilma temata poleks meil loengutes ühtegi slaidi ees ja kinosaalis filmid ei töötaks või subtiitrid oleksid puudu.” "Ta muretseb igapäevaselt meie kursuse asjade pärast ja see millise pühendumusega ta hetkel meie adaptatsioonifilmi setti ehitab on ka väga tore. Vahel on ta paviljonis isegi tunde üksinda ja ei viska haamrit nurka, kui öö pikale venib." "Muidu on ta ka väga tore poiss ja alati olen temalt abi saanud, kui on vaja läinud.” 

Ka mina õppejõuna olin üks nendest, kes teadis - Aivole saab alati kindel olla. Alati kui oli vaja seoses tudengitega abi, nõu või lihtsalt arvamust, kargas esimesena pähe Aivo. Ja nüüd on selles kohas minu hinges Aivo kujuline auk. Ja valus küsimus - kas me oskasime teda vääriliselt hinnata ja talle seda öelda kui ta oli veel meiega? Kas me oskasime kasutada seda aega, mil ta oli meiega? 

Ma ei ole kunagi matnud oma õpilast. On eriti valus, et sõna "õpilast" sees on peidus sõna “last”. Aga nii see on. Õpilapsed on nagu oma lapsedki - nii nagu nad õpivad sinult õpid ka sina nendelt. Ja nüüd kui ma mõtlen sellele, kas ma oskasin kasutada aega mil ta oli meiega, siis tean, et Aivolt õppisin ma just seda, kuidas võtta sulle antud ajast maksimum. Aivo hapra keha sees oli selline tugev hing, mis ei andnud kunagi alla. Ei andnud alla kui kohtas raskusi, ei andnud alla kui oli väsinud, ei andnud alla isegi siis, kui keha enam ei jaksanud. Aivo ei andnud kunagi alla. Enne meie hulgast lahkumist tegi ta veel oma viimase triki - sai mängleva kergusega sisse korraga kahte maailmatasemel filmikooli, kuhu ülejäänud pürgivad aastaid ja

mis enamusele meist unistuseks jäävadki. On eriti kurb, et maailmast, mis on täis inimesi, kes on valmis iga eluraskuse peale murduma, pidi lahkuma just Aivo - Aivo, kes ei andnud alla. Aivo, kes tegi oma traagiliselt lühikeseks jäänud aja jooksul rohkem, kui mitmed terve pika elu vältel. 

Ja sellele mõeldes tean ma, et tegelikult jääb Aivo minuga. Kui mul on raske ja tekib tunne, et enam ei jaksa, siis ma mõtlen Aivole. Kui mul on tunne, et lööks käega, siis ma mõtlen Aivole. Kui mul on tunne, et saatus on minu vastu, siis ma mõtlen Aivole. Ja nii jääbki ta minuga ja meie kõigiga. Sest Aivole saab alati kindel olla. 

Ja kuigi me oleme siia täna kogunenud, et Aivo üheskoos ära saata, vaatab ta niikuinii meid kõiki sealt ülevalt, kergelt kulmu kortsutades ja mõtleb, kuidas muusika oleks võinud olla palju tempokam ja lõbusam. Ja kuidas ruumi värvilahendus võiks palju rohkem neoonvärve sisaldada. Ja kuidas küünalde asemel võiks hoopis mõned hiina paugukad paukuda - sest Aivo ei näinud põhjust elu üle nukrutseda. Ta hoidis iga päev selja sirgena ja silmad tuleviku poole. Ja me lubame sulle, Aivo, kui sa meid praegu kuuled, et küll me pärast selle Rammsteini ja Termika ka valjult peale paneme. 

Aitäh, Aivo.


Lisa kommentaar

Email again: